Armastus, kiindumus ja kirg..............need on kõik sellised tunded, mida on raske kontrollida.Või õigem oleks ilmselt väita, et aegajalt väljuvad need kontrolli alt. Püüa mis sa püüad ühel hetkel on peas kõik segi nagu pudru ja kapsad.
Nendele, kes meid armastavad - nendele teeme tahtmatult haiget.
Need keda ise armastame nendega ei oska üldse adekvaatselt käituda, andmata neile hetkekski hingetõmbe pausi ja ajame ikka suhte liiva.
Ja siis ühel hetkel saad teada, et sõber keda oled kogu elu sõbraks pidanud ja iseenesest mõitetevalt võtnud on sinusse kõikseeaeg olnud armunud ja oodanud kannatlikult oma hetke.
Sel samal hetkel kaob kogu olemus tuhandeks killuks ja enam ei tea kuidas edasi. ;)
Nagu peata kana siblid ringi ja teed ühe lolluse teise järel ja peletad enese ümbert need viimasedki armsad inimesed.
Otsides ja oodates tontteabmida.
Ja mis on armastus ilma kireta? Lihtsalt üks mõnus äraolemine. Kirg aga paneb südame kiiremini põksuma ja mõtted lendama ;))

Ja veidi ka ühest lõbusast ettevõtmisest. Ehk mis saab siis, kui kokku saab seltskond kel on ühised huvid. Ja nad peavad veel ka üksteist huvitavaks ;)

Nii juhtus 29. - 30. märtsil Viljandi Kästtöökojas. Teemaks "Etnograafilised kindad ja randmekaunistused". Õpetajaks taaskord Christi Kütt. Ja lõbus oli, muidugi ka õpetlik. Isegi mina, kes ma ei armasta kududa kindaid pusserdasin hoolega ;) Kõik olid koguaeg nii ametis, et aegajalt oli kuulda vaid varraste klõbinat :)) Eks me ikka jõime kohvi ja lobisesime niisama ka. Kuigi vahepeal läks kudumine nii hoogsaks, et tekkitas tunde et meid on haaranud kudumishullus. Ja pühapäeva õhtuks jõudsime üheskoos tõdemuseni, et me oleme moodustanud koomakudujate seltsi :D Kusjuures see ei olnud üldse kurb. See oli ütlemata lõbus.Tänud kõigile hea seltskonna eest ja loodan, et me kohtume peagi.

Ja isegi, kui ma elus ühtegi paari kindaid enam ei koo - on mul olemas teoreetiline materjal ja tööproovid, sest tegelikult ei või iial teada ;))

See siis minu kahepäevane vardaklõbistamise tulemus :)