.. neid kas on või ei ole ja korraga ei ole neid vist kunagi. Alati on üks osa justkui kehast väljunud ja siis on raske hakkama saada. Ehkki vanusega peaks ju kaasnema enesekontroll.......või mitte.
Kui tunnen, siis ju elan. Kahju ainult, et ei oska end alati õieti väljendada ja nii käitun alatasa suht pidurdamatult.
Ja selleks, et endaga hakkama saada krahmid endale tegemisi nii, et üks asi ajab teist taga ja kui õhtul pea patja puutub magad kohe teadmata, mis ümber ringi toimub.
Kas on siiski vaja tunnete eest põgeneda ja võtta alati kõike mõistusega? Ma jumaldan inimesi, kes lasevad oma tunded ja emotsioonid käiku ilma, et pelgaks mida teised arvavad.
Meil on ju ometigi vaid üks elu elada. Ja on paganama kahju surra kui ei ole meenutada midagi lõbusat, kurba, meeletut, kirgliku..... ja tõdeda fakti, et nii paljudele on jäänud ütlemata, et ma armastan sind või olen sinusse armunud. Mida meenutada siis - pikka igavat kainust ilma seiklusteta?
Elu on ju nii ilus, miks siis mitte seda nautida? Kunagi ei tohi lasta mööda hetke, kui on võimalik kellelegi oma kiindumust väljendada :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar