Mäng on jõudnud minuni...

.....nii siis, et omad :) ikka leiavad üles. Sain teatepulga Koduloomalt. :) ehk siis nagu juba öeldud omadelt.
Reeglid siis sellised:Mängija vastab viiele küsimusele ja pärast seda saadab mängu edasi viiele-kuuele inimesele. Seejärel teavitab neid sellest nende blogide kommentaariumis. Lisaks annab pärast vastamist teada sellele, kes tema mängu tõmbas.
Kes minu mängu tõmbas vastasin juba ära.

1. Mida sa tegid 10 aastat tagasi?
10 a. tagasi oli mu elus väga segane ja võiks öelda, et raske aeg. Ühe perioodi lõpp ja teise algus. Aga iial ei või teada, milleks see hea oli ;) Midagi ei juhtu ju ometigi niisama.

2. Viis asja “Vaja teha” nimekirjast?
1.Appi!!, triikida oleks vaja ja veel kord triikida. Tean, et enamus peredes seda enam ei tehta, aga ma nagu ei oska end veel ümber seada ja kaasajaga kaasaminna. :P
2.Oleks vaja poolikud tööd ära lõpetada.
3. Oleks vaja end kätte võtta ja lõpuks õmblema hakata.
4.Oleks vaja võtta aega ja lastega kuhugi välja sõitma minna või lihtsalt nendega koos kuskil lebotada :))
5.Tuleb endale aegajalt meelde tuletada, et kõik (nii hea, kui halb) algab minust enesest. Tuleb endale meeldetuletada, et olen hea ja ilus ja vajalik ;))

3. Lemmiksnäkid?
Neid on nii palju. Pidevalt jõhverdaks midagi, kas teleka ees istudes või raamatut lugedes:) Kindlasti ei kuulu siia hulka sokolaad ;)

4. Mida sa teeksid, kui oleksid miljonär?
Kui silmas on peetud raha, siis see ei ole enam ammu juba miski suur summa ja selle kulutamine ei nõuaks erilist pingutust. Lõpetaks ilmselt maja ehituse ära, viiks kogu pere reisile ja kui jääks (aga nagu nii ei jää) veel miskit alles, maksaks osa pangalaenu ära :)

5. Kohad, kus oled elanud?
Sündinud olen Raplas. Käinud seal ka koolis (viienda klassini). Segaste asjaolude tõttu (neid mu kirevas elus jagub) sattusin kuuendasse klassi Pärnumaale Sindi keskkooli. Ja elasin siis Paikusel. Alates üheksandast klassist elasin kooli internaadis ja jõudsin oma eluga samaaegselt tagasi Raplasse. Siis tuli Viljandi :) kultuurikool ja ühikas. Ja kuigi ma arvasin, et siia ma küll ei jää :) olen ma endiselt siin ja omadega vägagi rahul. Viljandis olen elanud mitmel pool alustades kauni nimega tänavast Pihlaka ja siis tuli Kalmetul olev Kaunismäe, siis Lembitu puiestee Viljandi linnas, siis Kauge tänav, siis Ramsi ja sellele järgnes Toome tänav ja loodan et viimaseks sellel teel jääb Kevade tänav(kui valmis saab :)). Eluteel on olnud veel mõningaid lühiajalisi peatusi ka Tallinnas.

Nüüd on siis vastatud. Pean veel veidi blogides ringi kolama ja vaatama, kes ei ole veel neile küsimustele vastanud. Hiljem lisan siis need kelle vastuseid sooviksin lugeda:)
tuuritasin veidi ringi ja kuigi usun, et ka nende käest on juba küsitud, siis siiski loeksin seda ja ka kõike muud nende blogidest. Ja need on Mull, Siuu, Urri ja Mirjam. Eks ise teate kas kirjutate või ei. Teie kõigi käest saan ma seda ju ka niisama küsida ;)

Kaareli seljakotike

Et vältida autode ja väikeste liiklusmärkide hulka oma kotis, õmblesin väikesele Kaarelile isikliku koti. Alati linna või ka niisama jalutama minnes haarab Kaarel midagi kaasa, mida mingi aja möödudes (kui ta ise enam ei viitsi neid tassida) on vaja minu kotti panna. ;)) Seekord siis joonistasin kotile mustrid peale. Aga kuna ei ole seda väga palju praktiseerinud on mustrid veidi kööbakad ;) , aga tühja kah ikkagi esimene omasugune.

Tekib kindlasti küsimus, et mis kõrvad need seal küljepeal on. Aga polegi kõrvad, on hoopis seljakotiks tegemise nöörid. Samas tõmbavad need ka kotisuu kinni :P Kaarelil meeldib kotti küll sangadest kanda, aga ka see muutub mingi aja möödudes tüütavaks ja siis saan ma koti talle selga panna ja asjad on ikka tema käes :D Pealegi on ta nüüd väga uhke, et tal oma kott on.

Kui lapsel on pidu....

.... ja poest pole midagi peale polüestrist ülikonna võtta (pean silmas Viljandit, mujalt ei otsinud), siis peavad emme näpud nobedamalt käima :))

Pikkaaega ainult logelemise ja puhkamisega tegeledes kaob töötegemise järg ära. Aga ka puhkus kulus ära. Ja see oli ütlemata mõnus puhkus koos väga huvitavate ja toredate inimestega, aga sellest mõni teine kord ;)

Niisiis, kui oli selgunud, et kohalikust kaubandusvõrgust ma midagi oma pojakesele ei leia, kraamisin kodus kangad kapist välja ja hakkasin asjalikuks. Terve päeva olin asjalik. Pluus ja püksid valmis tundusid need kuidagi kahvatud ja nii sai pluus endale ka tikandid. Suurem tikand ees ja üks pisike kaitsev märgike ka seljataga kaelal. Ja valmis nad olidki.

Pluus ja püksid mõlemad linasest kangast ja tikand tehtud linaste niitidega.

Pluusi tikand ka veidi lähemalt

ja ootamatult sai sellest tööst ka esimene "pääsuke" projektis "12 rahvuslikku kuud"

Tekk Aasta Emale..

....seekord siis taas valmis ja jällegi ilus.
Selle aasta tekk sai kokkuheegeldatud siis Viljandis. Ja see oli üks mõnus laupäev kõigi nende inimeste seltsis, kes juba vanad tuttavad ja ka kõigi nende seltsis, keda sai esimestkorda näha. Tundub, et meiega liituvad inimesed justkui kohe sobivad seltskonda. ;)
Kui alguses arvasime, et kuidas me selle teki kokku saame, siis tegelikult oli see kõik oluliselt lihtsam ja lõbusam ;)) Kuigi eks meiegi saime veidi targemaks kuidas üks või teine asi peaks käima.
Näpud käisid nobedalt ja suud sammuti . Poolepäeva peal peetud söögipaus tõstis tuju veelgi ja kui päev poleks otsa saanud oleks veelgi heegeldanud :DD või lihtsalt niisama lobisenud.
Mõned pildid ikka ka

Ma usun, et kõik kes selles projektis osalesid võivad endaga rahul olla. Kogu projekt on ju heategevuslik ja ütlemata armas. Kuigi minuarust võiks vahelduseks kasutada järgmine aasta kevade värve.

Vahest tahaks......

When I was young

I never needed anyone

And making love was just for fun

Those days are gone

Livin’ alone

I think of all the friends I’ve known

When I dial the telephone

Nobody’s home

All by myself

Don’t wanna be

All by myself

Anymore

Hard to be sure

Sometimes I feel so insecure

And loves so distant and obscure

Remains the cure

All by myself .....

All by myself

Don’t wanna live

All by myself

Anymore

When I was young

I never needed anyone

Making love was just for fun

Those days are gone

All by myself ....

....lihtsalt üht kallistust

Realsus :)

Mida teha, kui süda, mõistus ja tunded ei löö ühesrütmis? Kui mõistus ei taha kuulata südamehäält ja ei suuda südant allutada. Ja peas on koguaeg üks udukogu.
Koju tulles, vaadates oma eri vanuses väänikuid lööb realsus, aga juskui puuga pähe ja tuleb tegutsema hakata ;)

Süda tuleb jätta lossimägedesse tuulekätte ekslema.

Mida siis teha, et asjalik näida ja olla? Lihtsaim ja toitvaim viis on teha süüa :D Avades külmkapi haigutab seal nädalalõpu tühjus. Välja ei viitsi ka nagu uuesti minna. Nii kraamingi välja mitmed lõpud ja nimetan toidu nädala-ringvaateks.

Keedukartul, vorstijupp, singitükike ja munad. Maitsetamiseks hakkliha-maitseaine(seal on lihtsalt kõik maitseained juba koos). Kartuli ja vorsti riivin suure riiviga, singi lõigun peenikesteks ribadeks (kui saaks siis riiviks). Segan kogu kupatuse munaga üheks massiks. Maitsestan. Tegelikult võib sinna lisada mida iganes. Mina lihtsalt leidsin oma külmikust täna just need ained.
Nüüd pannil kookideks ja ongi söök valmis. Oma taldrikule lisan hapukoort ja tomatit. Lapsed ketšupit. Kõik saavad söönuks ja on rahul ;))


Tegelikult tuleb mõistus ja süda ikka kokku viia ja iseendega hakkama saada :)

Armastus, kiindumus ja kirg..............need on kõik sellised tunded, mida on raske kontrollida.Või õigem oleks ilmselt väita, et aegajalt väljuvad need kontrolli alt. Püüa mis sa püüad ühel hetkel on peas kõik segi nagu pudru ja kapsad.
Nendele, kes meid armastavad - nendele teeme tahtmatult haiget.
Need keda ise armastame nendega ei oska üldse adekvaatselt käituda, andmata neile hetkekski hingetõmbe pausi ja ajame ikka suhte liiva.
Ja siis ühel hetkel saad teada, et sõber keda oled kogu elu sõbraks pidanud ja iseenesest mõitetevalt võtnud on sinusse kõikseeaeg olnud armunud ja oodanud kannatlikult oma hetke.
Sel samal hetkel kaob kogu olemus tuhandeks killuks ja enam ei tea kuidas edasi. ;)
Nagu peata kana siblid ringi ja teed ühe lolluse teise järel ja peletad enese ümbert need viimasedki armsad inimesed.
Otsides ja oodates tontteabmida.
Ja mis on armastus ilma kireta? Lihtsalt üks mõnus äraolemine. Kirg aga paneb südame kiiremini põksuma ja mõtted lendama ;))

Ja veidi ka ühest lõbusast ettevõtmisest. Ehk mis saab siis, kui kokku saab seltskond kel on ühised huvid. Ja nad peavad veel ka üksteist huvitavaks ;)

Nii juhtus 29. - 30. märtsil Viljandi Kästtöökojas. Teemaks "Etnograafilised kindad ja randmekaunistused". Õpetajaks taaskord Christi Kütt. Ja lõbus oli, muidugi ka õpetlik. Isegi mina, kes ma ei armasta kududa kindaid pusserdasin hoolega ;) Kõik olid koguaeg nii ametis, et aegajalt oli kuulda vaid varraste klõbinat :)) Eks me ikka jõime kohvi ja lobisesime niisama ka. Kuigi vahepeal läks kudumine nii hoogsaks, et tekkitas tunde et meid on haaranud kudumishullus. Ja pühapäeva õhtuks jõudsime üheskoos tõdemuseni, et me oleme moodustanud koomakudujate seltsi :D Kusjuures see ei olnud üldse kurb. See oli ütlemata lõbus.Tänud kõigile hea seltskonna eest ja loodan, et me kohtume peagi.

Ja isegi, kui ma elus ühtegi paari kindaid enam ei koo - on mul olemas teoreetiline materjal ja tööproovid, sest tegelikult ei või iial teada ;))

See siis minu kahepäevane vardaklõbistamise tulemus :)